Imikud on tegelikult kaugnägelikud ja vanemaks saades kasvavad ka nende silmad, kuni nad saavutavad „täiusliku“ nägemise punkti, mida nimetatakse emmetroopiaks.
Pole veel täielikult välja töötatud, mis annab silmale märku, et on aeg kasvamine lõpetada, kuid me teame, et paljudel lastel kasvab silm edasi ka pärast emmetroopiat ja nad muutuvad lühinägelikuks.
Põhimõtteliselt, kui silm kasvab liiga pikaks, langeb silma sees olev valgus fookusesse võrkkesta ees, mitte võrkkestas, põhjustades nägemise ähmastumist, seega peame kandma prille, et optikat muuta ja valgus uuesti võrkkestale fokuseerida.
Vananedes toimub teistsugune protsess. Meie koed muutuvad jäigemaks ja lääts ei kohandu nii kergesti, mistõttu hakkame kaotama ka lähedale nägemist.
Paljud vanemad inimesed peavad kandma bifokaalseid prille, millel on kaks erinevat läätse – üks lähedale nägemise ja teine kaugele nägemise probleemide korrigeerimiseks.
Tänapäeval on Hiinas enam kui pooled lastest ja teismelistest lühinägelikud, selgub tippvalitsusasutuste uuringust, milles nõuti suuremaid jõupingutusi selle seisundi ennetamiseks ja kontrolli alla saamiseks. Kui kõnnite tänapäeval Hiina tänavatel, märkate kiiresti, et enamik noori kannab prille.
Kas see on ainult hiinlaste probleem?
Kindlasti mitte. Lühinägelikkuse kasvav levimus ei ole ainult Hiina probleem, vaid see on eriti Ida-Aasia probleem. 2012. aastal meditsiiniajakirjas The Lancet avaldatud uuringu kohaselt on Lõuna-Korea esikohal, kus 96%-l noortest täiskasvanutest on lühinägelikkus; ja Seouli määr on veelgi kõrgem. Singapuris on see näitaja 82%.
Mis on selle universaalse probleemi algpõhjus?
Lühinägelikkuse kõrge esinemissagedusega on seotud mitu tegurit; kolm peamist probleemi on vähene füüsiline aktiivsus õues, ebapiisav uni raske koolivälise töö tõttu ja elektroonikaseadmete liigne kasutamine.
