Mitte igaüks ei taha olla kõigi ametite jack. Tõepoolest, tänapäeva turundus- ja tervishoiukeskkonnas peetakse spetsialisti mütsi kandmist sageli eeliseks. Võib-olla on see üks tegureid, mis viib ECP-d spetsialiseerumise ajastusse.
Sarnaselt teistele tervishoiuvaldkondadele liigub optomeetria tänapäeval selle spetsialiseerumistrendi poole, mida paljud turul näevad kui tavade eristajat, võimalust teenindada patsiente laiemalt ja suundumust, mis on seotud optometristide kasvava huviga meditsiinilise silmahoolduse vastu. , kuna praktika ulatus on laienenud.
„Spetsialiseerumistrend tuleneb sageli rahakoti jaotamise reeglist. Lihtsamalt öeldes on rahakoti jaotamise reegel see, et igal inimesel/patsiendil on teatud summa raha, mille nad igal aastal arstiabile kulutavad,” ütles Mark Wright, OD, ajakirja Review of Optometric Business professionaalne toimetaja.
Ta lisas: "Üldine näide, mis juhtub praktikas patsientidel, kellel on diagnoositud kuiv silm, on see, et talle antakse sarvejahi nimekiri: ostke need silmatilgad apteegist, see silmamask sellelt veebisaidilt ja nii edasi. Praktika jaoks on küsimus selles, kuidas maksimeerida, kui palju sellest rahast saaks praktikale kulutada.
Sel juhul kaalutakse, kas silmatilku ja silmamaski võiks osta pigem praksisest, kui et patsient peaks minema mujale? küsis Wright.
Tänapäeval pööravad arstid tähelepanu ka arusaamale, et tänapäeva igapäevases elus on patsiendid muutnud oma silmade kasutamist, mida on oluliselt mõjutanud pikenenud ekraaniaeg. Selle tulemusena on optometristid, eriti need, kes võtavad patsiente vastu erapraksises, reageerinud aktiivsemalt kaaludes või isegi lisades erialasid, et vastata tänapäeva muutuvatele ja spetsiifilisematele patsientide vajadustele.
See kontseptsioon, kui seda laiemas kontekstis mõelda, on Wrighti sõnul üldine tava, mis tuvastab kuiva silmaga patsiendi. Kas nad teevad rohkem kui lihtsalt diagnoosivad või lähevad kaugemale ja ravivad neid? Rahakoti jaotamise reegel ütleb, et võimalusel tuleks neid ravida, mitte saata neid kellelegi või kuhugi, kus nad kulutaksid need täiendavad dollarid, mida nad niikuinii kulutavad.
"Seda põhimõtet saate rakendada igale spetsialiseerumist pakkuvale praktikale," lisas ta.
Enne tavade üleminekut erialale on oluline, et OD-d uuriksid ja analüüsiksid erinevaid võimalusi praktika kasvatamiseks. Sageli on parim koht alustamiseks küsida teistelt ECP-delt, kes on tulevase erialaga juba seotud. Veel üks võimalus on optimaalse sobivuse kindlakstegemiseks vaadata valdkonna praeguseid suundumusi, turu demograafiat ning sisemisi professionaalseid ja ärieesmärke.
Spetsialiseerumise kohta on veel üks idee ja see on praktika, mis täidab ainult spetsialiseerumisvaldkonda. See on sageli võimalus OD-dele, kes ei taha tegeleda "leiva ja võiga patsientidega", ütles Wright. "Nad tahavad tegeleda ainult inimestega, kes vajavad spetsialiseerumist. Selle asemel, et otsida läbi palju madalapalgalisi patsiente, et leida kõrgematasemelist ravi vajavaid patsiente, lasevad nad seda teha teistel tavadel. Kui ainult spetsialiseeritud praksised on oma tootele õigesti hinna määranud, peaksid nad teenima suuremat brutotulu ja suuremat netotulu kui üldpraksis, tegeledes ainult nende patsientidega, keda nad soovivad.
Kuid see harjutamismeetod võib tõstatada probleemi, et paljud eriala pakkuvad tavad ei määra oma toodetele sobivat hinda, lisas ta. "Kõige levinum viga on oma toote jämedalt alahinnamine."
Siiski on tegu ka nooremate OD-dega, kes näivad kalduvat rohkem oma üldpraksisesse eriala mõistet lisama või isegi täiesti spetsialiseeritud praktikat looma. See on tee, mida mitmed silmaarstid on aastaid järginud. Need OD-d, kes otsustavad spetsialiseeruda, teevad seda selleks, et ennast eristada ja oma tavasid eristada.
Kuid nagu mõned OD-d on avastanud, pole spetsialiseerumine kõigile mõeldud. "Hoolimata spetsialiseerumise atraktiivsusest jäävad enamik OD-sid üldistajaks, uskudes, et pigem laiaulatuslik kui sügav on edu saavutamiseks praktilisem strateegia," ütles Wright.