Kõik ei taha olla kõikidele kaubavahetusele. Tõepoolest, tänapäeva turundus- ja tervishoiukeskkonnas peetakse seda sageli eeliseks spetsialisti mütsi kandmisel. Võib -olla on see üks tegureid, mis viivad ECP -de spetsialiseerumise ajastule.
Sarnaselt teiste tervishoiudistsipliinidega liigub optomeetria täna selle spetsialiseerumissuundi poole, mida paljud turul tegutsevad praktika eristajana, viis patsientide teenindamiseks laiemalt ja suundumust, mis on seotud optometristide kasvava huviga meditsiiniliste silmade praktiseerimisel, kuna praktika ulatus on laienenud.
"Spetsialiseerumissuund on sageli rahakoti jaotamise reegli tulemus. Lihtsalt öeldes on rahakoti jaotamise reegel see, et igal inimesel/patsiendil on teatud summa raha, mille nad igal aastal arstiabile kulutavad," ütles Mark Wright, OD, kes on optomeetrilise ettevõtte ülevaatuse professionaalne toimetaja.
Ta lisas: „Levinud näide, mis juhtub kuiva silmaga patsiendi praktikas, on see, et neile antakse koristaja jahiloend: osta need silmatilkad narkootikumide kauplusest, see silmade mask sellest veebisaidilt jne. Nii edasi. Praktika küsimus on see, kuidas maksimeerida seda, kui palju seda raha praktikas kulutada võiks.”
Sel juhul võib kaalutlus olla, kas silmade ja silmamaski ostetakse praktikas, mitte patsiendil, kes peab mujale minema? Küsis Wright.
Samuti arvestatakse ODS-i poolt tänapäeval mõistmisel, et tänapäevastel elavatel patsientidel on nende silmade kasutamise viisi muutnud, eriti mõjutatud ekraaniaega. Selle tulemusel on optometristid, eriti erapraksises patsiente näinud patsiente, reageerinud aktiivsemalt kaaludes või isegi lisades erialasid, et tegeleda patsientide tänapäevase ja spetsiifilisema vajadusega.
See kontseptsioon, kui Wrighti sõnul on laiemas kontekstis mõeldav üldine praktika, mis identifitseerib kuiva silmaga patsienti. Kas nad teevad midagi enamat kui lihtsalt diagnoosivad neid või lähevad nad kaugemale ja ravivad neid? Rahakoti jaotamise reegel ütleb, et võimaluse korral peaksid nad neid kohtlema, selle asemel, et saata nad kellelegi või kuskile, kus nad kulutaksid need täiendavad dollarid, mida nad niikuinii kulutavad.
"Saate seda põhimõtet rakendada kõigi spetsialiseerumise tavade jaoks," lisas ta.
Enne kui praktikad erialaks liikuvad, on oluline, et ODS -i uurimiseks ja analüüsiks mitmesuguseid viise, mis võivad praktika kasvatamiseks olla kättesaadavad. Sageli on parim koht alustamiseks küsida teistelt ECP -delt, kes on juba potentsiaalse erialaga seotud. Ja teine võimalus on vaadata optimaalse sobivuse kindlaksmääramiseks praeguseid tööstuse suundumusi, turu demograafilisi andmeid ning sisemisi professionaalseid ja ärieesmärke.
Spetsialiseerumise kohta on veel üks idee ja see on tava, mis teostab ainult spetsialiseerumisala. See on sageli võimalus OD-dele, kes ei soovi käsitleda „leiva- ja või-võimuga patsientidega”, ütles Wright. „Nad tahavad tegeleda ainult inimestega, kes vajavad spetsialiseerumist. Selle praktika jaoks, selle asemel, et peaksid läbima palju madala tasustatud patsientide kaudu patsiente, kes vajavad kõrgemat ravi, lasid nad teistel tavadel nende jaoks teha. Siis, kui nad on oma toodet õigesti hinnanud, peaksid nad saama suuremat kogutulu ja suuremat netotulu, kui nad on ainult patsiendid, kui nad soovivad ainult patsiente.”
Kuid see harjutusmeetod võib tõstatada probleemi, et paljud eriala pakuvad tavad ei ole oma tooteid sobivaks, lisas ta. "Kõige tavalisem viga on nende toote ulatuslikult allahindlus."
Sellegipoolest on ka nooremate OD -de tegur, kes näivad olevat rohkem kalduvusega oma üldpraktikale eriala kontseptsiooni lisamiseks või isegi täiesti spetsialiseeritud praktika loomiseks. See on marsruut, mida mitmed silmaarstid on aastaid jälginud. Need OD -d, kes otsustavad spetsialiseeruda, teevad seda kui viisi, kuidas eristada ennast ja eristada oma tavasid.
Kuid nagu mõned OD -d on avastanud, pole spetsialiseerumine kõigile. "Vaatamata spetsialiseerumise üleskutsele jääb enamik OD -sid üldisteks, uskudes, et pigem laiaulatuslik kui sügav on praktilisem edu strateegia," sõnas Wright.